IN MEMORIAM COMPOSER JAAN RÄÄTS (15.10.1932–25.12.2020)

 

 

BIOGRAAFIA

 

Sündinud 15.oktoobril 1932 Tartus, suri 25.

Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1957

 

Jaan Rääts on neoklassitsistliku stiilisuuna juhtiv esindaja, kes tõi 1960. aastatel eesti muusikasse rõhutatult antiromantilise – aktiivse, mängulise, tundekultusest vaba väljenduslaadi. Eesti uue muusika üheks tähtteoseks sai tema 1961. aastal loodud nooruslik ja rütmiergas Kontsert kammerorkestrile op 16.

 

Rääts õppis Tartu Muusikakoolis klaverit ning lõpetas 1957. aastal Mart Saare ja Heino Elleri õpilasena kompositsioonieriala Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Aastail 1955–1966 töötas ta Eesti Raadios helirežissöörina, 1966–1970 Eesti Televisioonis muusikasaadete peatoimetajana ja 1970–74 Eesti Televisiooni peatoimetajana–muusikalise juhina. Aastail 1974–1993 oli Rääts ENSV ja Eesti Heliloojate Liidu esimees, pikka aega kuulus ta ka kõrgetesse partei ning valitsusorganitesse. Aastail 1968–1970 ja 1974–2003 õpetas Rääts kompositsiooni Eesti Muusikaakadeemias (1990 professor). Tema paljude õpilaste hulka kuuluvad Raimo Kangro, Mihkel Kerem,  Avi Benjamin Nedzvetski, Kerri Kotta, Erkki-Sven Tüür, Rauno Remme, Tõnu Kõrvits, Tõnis Kaumann ja Timo Steiner.

 

Jaan Rääts on võrdlemisi püsiva helikeele ja väljenduslaadiga helilooja, kelle loomingu põhiosa moodustab instrumentaalmuusika. Aastail 1957–1993 valmisid tema kümme sümfooniat. Ta on loonud ka 24 instrumentaalkontserti ning kaks orkestrikontserti, sümfoonilisi lühivorme ja hulgaliselt kammermuusikat. 

 

Räätsa teostes enamasti puudub tavapärane dramaturgiline arendus, neis ei jutustata „lugu”. Tema muusikas on kesksel kohal energiline rütm, milles otsekui trumlis pöörlevad eri stiilimaailmade “tükid”: mozartlikud kolmkõlad ja modernistlikud klastrid, baroki ja rahvamuusika motiivid, lineaarne polüfoonia ja popmuusika rütmid. Räätsa kaleidoskoopilist stiili hoiab koos lakooniline vorm, milles kiireid kontraste tasakaalustavad üldplaani sümmeetriad. Mõnikord harva vilksatab tema muusikas ka lüürilisi ja neoromantilisi kujundeid, kuid need ei määra teose üldkarakterit. Enamasti õhkub Räätsa mängulisest kujundikeelest delikaatset huumorit või (enese)irooniat. 1950. aastate eesti muusika rahvusromantilise pealiini taustal mõjus Räätsa teoste rütmienergia ja karge vabatonaalne meloodika erakordsena.

 

Kuigi Jaan Räätsa esimese kolme sümfoonia (1957, 1958/1987, 1959) pulbitsev rütm ning nurgeline meloodika mõjusid omal ajal revolutsiooniliselt, selgus hiljem, et tema energiline stiil sobib üsna hästi kokku nõukogude elu- ja tööpaatosega. 1960. aastate lõpu ja 1970. aastate muusikas omandas “kaadritehnika” Räätsa muusikas palavikulisi, ekspressionistliku tundelaenguga vorme, näiteks Sümfoonias nr 6 (1967) ja Sümfoonias nr 7 (1972). Helimaterjal muutus mitmekesiseks: mosaiiksesse tekstuuri sugenes rohkesti põgusaid vihjeid, tsitaate ja motiive erinevatest muusikastiilidest, sealhulgas ka rahvamuusikast. 1980. aastate muusikas võttis maad aforistlikum, minimalismi mõjudega väljenduslaad.

 

Räätsa mänguline stiil on leidnud eriti sobiva vormi kontserdižanris: ta on kirjutanud kontserte viiulile (1963, 1979, 1995) ja klaverile (1968, 1971, 1983, 1989, 1992 – neljale käele), aga ka kahele klaverile (1986), tšellole (1966, 1997), kitarrile (1992) ja erinevatele pillikooslustele – trompetile ja klaverile (1993), viiulile ja kitarrile (1998), kahele kitarrile (1999). Räätsa orkestritööde hulka kuulub ka kaks kontserti kammerorkestrile (1961, 1987) ja lühemaid orkestripalu, millest huvitavamad on "Intrata" (1997) ja "Viis eskiisi reekviemile" (1997).

 

Veelgi mahukam on Räätsa kammermuusika. Ta on loonud 6 keelpillikvartetti ja seitse  klaveritriot, klaverikvartette, sekstette ja teoseid muudele koosseisudele. Arvukas klaverilooming hõlmab 10 klaverisonaati ja tsüklid "24 prelüüdi" (1968), "24 prelüüdi eesti rahvaviisidele" (1977), "24 eesti prelüüdi klaverile" (1989) ning kolm miniatuuride sarja pealkirjaga "24 marginaali" – 1979. aastal klaverile, 1980. aastal elektroonikale (Eesti esimene plaadistatud elektrooniline teos) ja 1982. aastal kahele klaverile. Vähestest vokaalteostest on märkimisväärsemad oratoorium "Karl Marx" (1964, Enn Vetemaa) lugejale, segakoorile ja sümfooniaorkestrile, "Väike oratoorium" (1973, Enn Vetemaa) meeskoorile, orelile ja sümfooniaorkestrile ning "Maagiline ruut" (1999) kammerkoorile ja -orkestrile. Rääts on loonud muusikat ka 14 eesti filmile.

 

Räätsa muusika on kontsertlik ja mänglev tänaseni ning žanrist sõltumata. Helilooja on öelnud: "Mulle ei meeldi ranged süsteemid. Mulle meeldib igasugust kõlamaterjali endasse imeda, filtreerida, vajalikul määral emotsionaalselt töödelda. Sel alusel fantaseerida..."

 

Räätsa 1960. aastatel alguse saanud rütmikeskne helikeel mõjutas kogu eesti muusikat veel 1980. aastate lõpuski. Alustanud modernismi ja avangardsete kompositsioonitehnikate (taas)avastamise aegadel, tähistas tema mosaiikne, mänguline autoristiil juba ka postmodernistlikku mõtteviisi algust eesti muusikas.

 

Jaan Räätsa muusikast on välja antud üle 40 vinüülplaadi ja CD, sealhulgas firmadelt Melodija, Antes Edition, Finlandia Records, Capriccio Records, Kreuzberg Records, Eurodisc jt. Firmalt Antes on ilmunud ka kaks autori-CDd (1995, 1996). Räätsa teoseid on kirjastanud Sovetski Kompozitor, Muzõka ja Eesti Muusikafond endises NSV Liidus ning hilisematel aastatel Edition Peters, Sikorski Verlag, G. Schirmer Inc., Antes Edition, Edition 49, Eres Edition jt.

 

Jaan Räätsa on autasustatud ENSV teenelise kunstitegelase (1965) ja ENSV rahvakunstniku aunimetusega (1977). Ta on pälvinud Nõukogude Eesti preemia (1972), ELKNÜ kirjandus- ja kunstipreemia (1970) ja Eesti NSV muusikapreemia (1974). Eesti Vabariigis on teda autasustatud 1994. aasta riigi teadus- ja kultuuripreemiaga muusika alal (1995), Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia (2002), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2007), Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia (2011), Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia (2011) ning Valgetähe ordeni III klassi teenetemärgiga (2002).

 

© EMIC 2011

 

 

 

HIS MUSIC

 

(pp41-42 from the book : Helilooja Jaan Rääts)

 

Jaan Rääts was together with Veljo Tormis, Eino Tamberg and Arvo Pärt one of these young composers to come forth in 1960ies, whose works brought Estonian music out of the post-war stagnation and re-established the bond with tendencies of the music of the 20th century. It is paradoxical that while experimenting more actively or safely new compostition techniques, almost all reformers of Estonian music sooner or later became also restorers: Estonian folksong runolaul quite soon turned out as the source of inspiration of Veljo Tormis, traditional symphonism with psychologicised metaphors stayed a long time as the axis of Eino Tamberg’s music, Arvo Pärt found universal musical logic from early sacral polyphony in 1970ies.

 

In early works of Jaan Rääts, there are traits of traditional conflict dramaturgy, but already in the end of 1950ies the neoclassicist orientation became dominating in his music, the main characteristics being lively  ostinato-like rhythmic pulse, usage of melody and facture types borrowed from Baroque music and Viennese classic, and caleidoscopical mode of develpoment based on quick contrasts without conflict. Like this, Estonian music innovator Jaan Rääts continued the restorative tendency that had quite large influence in Europe in the first half of the 20th century, and which representers were also Sergey Prokofiev, Dmitri Shostakovich, Igor Stravinsky, Béla Bartók, Paul Hindemith, Arthur Honegger and others, including Eduard Tubin, everyone in his own fashion.

 

Rääts’s creative method took shape under the remarkable influences of the 20th century traditions, first of all the objective genre affiliation of Prokofiev and Stravinsky and kind of rigid dynamics peculiar to Hindemith.

(Tiina Šubin, 1981)

 

Unlike Arvo Pärt and Kuldar Sink, Jaan Rääts didn’t take an interest in systemic techniques of new music. Like the early music, new styles became in his music above all the object of generalized imitation.

 

I haven’t used any system consistently. I have tried the means of serial music but making them a method would have been too restrictive. I want to govern musical material freely, on the basis of intuition. Timbres and combinations established in the creation of dodecaphonists are interesting. Sometimes I imitate these by applying other techinques. In principle I don’t dispise anything, but I don’t want to fall a something’s victim as well. I am a sort of „neoconservative“ – in the view of score I strongly like to preserve beautiful traditions, use old methods etc.

(Jaan Rääts, 1968)

 

 

 

RECOLLECTIONS

 

 

Eino Tamberg : When to think of Jaan Rääts’s music, its powerful energy of motion first comes in mind. And right after that Concerto for Chamber Orchestra – Jaan’s youthful work that is one of the most performed Estonian pieces in the world. This concert presents convincingly the principle of contrast that governs all his music – altering of energetically moving and slow movements (whereby these slow parts may be quite tense at the same time).

During more than fourty years , this initially pretty black-and-white contract, has become more rich in shades. Slow movements have gained warmth and flexibility. Fast movements have changed even more witty and exciting in orchestration.

But the main core of the music has stayed quite close to the beginning of the creation. Like this, Rääts is one of the creators of most idiosyncratic and recognisable musical language. Rääts’s music is stably on the high level – both by bright ideas as well as technical realization. I have always

kept an eye on Jaan’s work with great interest and often felt burning joy of his highly witty ideas of intonation, orchestration or form. And in the main, I have always been fascinated the great joy of motion of this music.

 

Neeme Järvi : Me and Jaan Rääts were colleagues already in salad days. I have the best memories of him since 1960ies. Rääts’s music is interesting, full of contingencies, with its own specific style. His Concerto for Chamber Orchestra is written by Master and got popular right after the premiere with Tallinn Chamber Orchestra. Rudolf Barshai has performed it together with Moscow Chamber Orchestra all over the world. Rääts’s symphonies and instrumental concertos were consistently in the repertoire of our orchestras. While working with Estonian Radio Symphony Orchestra, I was happy to record all Jaan’s new works. Presently I’m thinking of making couple of new discs of his reknown works like Ode to the First Cosmonaut, Concerto for Chamber Orchestra, Fourth and Fifth Symphony etc.

 

Florian Meierott : Jaan Rääts is undoubtly one of the greatest Estonian composers. His unique and incomparable style reminds the caleidiscope of feelings: every single, barely comprehendable picture in it changes the shape and color already at the next moment. For the interpreter he allows a wide artistic and mental freedom, not giving in what is musically important to him as a composer.

 

Mihhail Aranovski, 1979 : Every contrast is a image. Rääts’s thinking is very concrete. The core of his music is mundane, sensory, muscular. It overflows with energy and power, one can felt the lively temperament, will and virility. His music is characterized mostly by sort of imperative mood but also lyrism and subtle artistry at the same time.

 

Raimo Kangro, 1982 : What is fascinating in Jaan Rääts’s music? Perhaps the way he tells the listener: you live, live this only, occasional, wonderful and meaningless time. What is fascinating in Jaan Rääts himself? Perhaps his independence from the great idol – fashion.

 

Kalle Randalu : Jaan Rääts is a person of vivacious thinking and reacting. He has a great knowledge of music, he knows well musical instruments, is good orchestrator and great admirer of music by Mozart. Jaan belongs to those composers who gives the musicians freedom to interpret his music. Maybe it’s because musicians, performing the same piece, could positively surprise the composer again and again. 

Jaan always likes to follow the interpretation of his works. During the creative process, he improvises the very last moment.  For example, I remember the birth of “Electronic Marignals” – experimenting and finding interesting solutions in the studio with composer reminded almost happening.  In 1981, I mentioned to Jaan that I was going to the army. He quickly took action and instead of army I ended up participating in Robert Schumann competition. 

 

 

[many thanks to Mme. Evi Arujärv for sharing all the required materials]